Kolumnivõistluse “Elu on ilus, loomulikult!” 12 parima hulka jõudnud kolumn, autor Gültšara Tarmas.

Bermuuda kolmnurk

„Kolm on kohtu seadus!“. Kas on? Äkki polegi see lihtsalt sõnakõlks, vaid tõepoolest ongi nii, et ka loodusseadus nõuab kolme? Tundub, et kõik meie elus tiirleb selle numbri ümber. Ja kui mitte kõigil, siis minul kindlasti: kolm last, kolm elukutset… Ja elu Bermuuda kolmnurgas juba teist aastat.

Ja-jaa, lugesite õigesti – Bermuuda kolmnurgas. Kuid mitte selles, kus asjad ja inimesed kaovad, ja mida varjab müstikaloor. Müstikat küll on ja vahel kaovad ka asjad ning isegi inimesed – seda muidugi – aga kõnesolev kolmnurk asub Tallinnas Mustamäe piirkonnas. Võiks arvata, et on põnevam lugeda elust/elutusest „õiges“ Bermuudas, kuid varsti veendute, et tegelikult on asi vastupidi. Mustamäe- Bermuuda moodustavad – nagu nimigi ütleb – kolme sõbranna kodukolded.

Kus keeb elu, seal on ka draamat, valu, ilu, õnne, õnnetust ja üldiselt kõiki mõeldavaid ja ka mõeldamatuid emotsioone ning juhtumeid. Sama kehtib ka meie kolmnurgas toimuva kohta ja kuna tegu on siiski kolme ja mitte ühe perega, on ka kõik emotsioonid peale omavahelist (positiivset?) klatši ja sahistamist kolm korda võimsamad. Ja mis kõige parem, piisab sellestki, kui ainult ühes peres toimub midagi eluliselt olulist kõikide jaoks.

Toon ühe näite! Üks meie Bermuuda naistest – see, kes ostis korteri Bermuuda kolmandasse nurka, et oma lapse isast lahku kolida ja seejärel lasi samal mehel sisse kolida – avastas, et vana arm siiski „roostetab“. Aga väliselt ideaalseks muutunud meest oma koju tagasi saata pole justkui ilus. Loogiline oleks, et nüüd nad istusid mehega ilusasti maha ja vestlesid nii nagu kaks intelligentset täiskasvanut peaksid neid asju ajama.

Aga just siin sekkub Bermuuda seadusandlus, mille kohaselt esimese asjana tuleb avarii-olukorrast teavitada sõbrannasid ja alles peale korralikku analüüsi pannakse „diagnoos“ ja määratakse vastav ravi ning informeeritakse sellest ka patsienti, ehk siis antud juhul soovimatuks muutunud meesterahvast.

Kes aga diagnoosib ja ravi määrab? Võiks arvata, et konsiiliumis on hääled jagunenud võrdselt, aga tegelikkuses peavad nüüd pettuma need, kes juba ette kirusid vastikuid „perenõustajaid“ – sõbrannasid, kes topivad oma nina teiste asjadesse. Otsustajaks on ikkagi see, kellel on „avarii“. Teised kaks on pigem vaikivad toetus-noogutus-komitee liikmed, kes lasevad sõbrannal rahulikult iseseisvalt otsuseni jõuda.

Vastupidiselt paljude ootustele-lootustele ussisoo mürgisuse suhtes on Mustamäe- Bermuudas asjad kujunenud nii, et just need „kangema“ ja „loogilisema“ natuuriga mehed on tavaliselt need kes näevad tonte ja kummitusi ning muid müstilisi olendeid seal kus ka ülielava fantaasiaga Bermuuda naisliige näeb vaid tolmurulli. Lisaks sellele on meestel kinnisidee: „Mina pole süüdi selles, et naine mind enam ei taha. Süüdi on naine ise, tema suguvõsa, sõbrannad ja kindlasti on kuskil mingi teine mees, kes on muidugi kõige vähem süüdi!“. Kas ei kõla usutavalt või lausa tuttavlikult?

Toon järgmise näite. Bermuudast lahkunud/deporteeritud või lihtsalt „ootamatult“ hoolitsuseta jäänud mehed, kes enne polnud omavahel sugugi head tuttavad ja veel vähem sõbrad, hakkavad infonälja tõttu südamesõpradeks. Ja meeste puhul on see täiesti legaalne ning normaalne tegevus. Selline käitumine naiste puhul on lihtsalt „eitede mõttetu kokkutulek kus tegeletakse ainult meeste klatšimisega“. Mehed nagu teada ei kiru ega klatši naisi taga, ja eriti kehtib see bermuudalaste kohta. Nemad hoopis „sätivad“ seda vähest infot, mis on saadaval, endale vastuvõetavamaks.

Niisiis, need infonäljas mehed, kes ka distantsilt tahaks endise (osad loomulikult ka olemasoleva) naise elul salasilma peal hoida, muudkui hiilivad ümber maja varastel hommikutundidel, kasutavad laste külas olles „pehmelt“ suunavaid ülekuulamisvõtteid ja usuvad kõike, mida keegi mees oli ühe naise käest kuulnud, kes pidutses koos ripakile jäetud mehe naisega.

Ja kõik kuuldu ja „ kellegi“ nähtu on loomulikult puhas kuld, sest lapse- ja mehesuu, need kaks ei valeta. Ja kui nende raudkindlate tõendite valguses võib naist kohe liiderlikuks või siis kellekski veel halvemaks pidada, siis Bermuuda-meeste maailmas on see selline „linnu“gripi-laadne nakkushaigus, mis levib ainult emaslindude seas. Vastukaaluks on muidugi veel teaduslik fakt, et head isikuomadused nakkuvad vaid isaste isendite vahel.

Mis selles Bermuudas siis toredat ja ilusat on, võiks üks „rahulik“ eestlane nüüd küsida. Hea on see, et telekast seebikate ja reality-show`de vaatamine on muutunud täiesti mõttetuks. Veelgi toredam, et vähemalt naistel pole aega olla masendunud ja depressiivsed, sest hingeabi on alati käepärast ja „ohvri“ roll vaheldub pidevalt nõustaja omaga, mistõttu oma jamadega ei saa kaua tegeleda isegi parima tahtmise juures. Ja kõige toredam on siis, kui keegi naistest on armunud, sest siis õhkavad ka teised ja meenutavad seda imeilusat aega oma elus. Siis meenub ka see, miks lisaks sõbrannadele oli vaja mehi ning kasvõi üheks õhtuks on Mustamäe-Bermuuda kolmes kodus rahu, vaikus ja üksmeel. Sellistel õhtutel on elu eriti ilus, loomulikult!

Kolumnivõistluse “Elu on ilus, loomulikult” 12 parima hulka jõudnud kolumn, autor Mann.

Kes tahab küpsist?

Tore on elada lõhestunud ühiskonnas.



Võib-olla on “ühiskond” vale sõna, pigem tuleks kasutada avalikku arvamust või suhtumist, see aga läheks kõnekujundites keerukaks. Seega antud kontekstis ühiskond võrdub avalik arvamus.



”Ühiskonna” üks pool rõhub sellele, et kui su kaal on kasvõi gramm üle 50 kg, siis oled sa lehm. Lihtsalt lehm, ilma igasuguste ilustusteta. (See käib siis loomulikul ainult naiste kohta. Meestel on piisav, kui näha ainult natukene parem välja kui ahv ja kõik on OK). Leidub muidugi jah ka nö dissidente, kes väidavad, et kondibuketlus ei ole ilus ja füüsilise läheduse seisukohast on ikka ka parem, kui sa teed ikka vahet, kas kallistad inimest või näiteks betoonposti. Üldiselt on nad aga sellised üksikud häälekandjad, kes siis on vastavalt ise ka 49 kilosed ja võtavad sellist vaeste paksukeste kaitseks sõna mingisuguse isikliku heategevusprojekti raames või 100 kilosed, kes kalduvad äärmisesse laiskusesse ja sellise pasundamisega (ala)teadlikult vabandavad enda viitsimatust oma keha ja tervise heaks midagi teha. Ükskõik, kumba kaalukategooriat nad siis esindavad, eriti tõsiselt neid enivei ei võeta.



Teine pool “ühiskonnast” tegeleb aga aktiivselt meie kehakujude ümardamisega. Nimelt siis reklaamindus. Kui kunagi üks tark reklaamiteoreetik ütles, et müüb see reklaam, kuhu on sisse põimitud seks, lapsed või loomad, siis nüüdisajal on sellele lisandunud ka igasugune söögiga seotud värk. Ma ei räägi siinkohal nendest reklaamklippidest, kus malbe tšikk endale eriti ahvatlevalt Amanda Leari “Enigma” saatel šokolaadi sisse ajab, see liigitub pigem seksi kaudu šokolaadi müümise alla. Ilmestava näitena toidu alatu ärakasutamise kohta võib tuua hoopis paari aasta taguse EMTi topeltplussi reklaami, kus kuri ülemus kõigi teiste noorsõdurite peale lõugab, ühele annab aga küpsist.



Ja seesama küpsis ongi mul terve hommiku peas keerelnud. Kuna ka minul (nagu vist enamikul Eesti naiskonnast) on käsil suveks saledaks projekt, siis tundub selline suutäis tühje süsivesikuid äärmiselt tähtsa koostisosana selle õnne valemis, mis muudab elu ilusaks ja elamisväärseks. Pole midagi öelda – kõik hea siin ilmas on tõepoolest tervistkahjustav, amoraalne või paksukstegev. Ja niimoodi kahele poole kistuna (üks pool tambib, et ole kõhn! ja teine pool utsitab, et söö söö söö) pole ka ime, et umbes pooled inimesed salaja antidepressante näksivad ja psühholoogide vahet sibavad. Tere tulemast, ameerikalik elustiil!

Mina aga ei taha selliselt amerikaniseeruda. Mulle meeldib olla eestlane – ebaemotsionaalne, “algul-ei-saa-vedama-pärast-ei-saa-pidama“ tüüpi. Tavalise eestlase õhtusesse menüüsse kuulub aga paratamatult telekas ka. Naljakas on see, et proua Ilves küll võitleb transrasvade ja muu sellise sodi vastu, aga selle peale, et peale kella kuute õhtul telekast ära keelata sööki-sisaldavad reklaamid, pole ta veel tulnud. Kuhu ma kirjutama peaks, et talle see idee edastada? Sest mis mõttes on alkohol noorte jaoks tervistkahjustavam kui vanainimese poolt valel ajal sisse ahmitud rasvane seapraad? Alkoholireklaam aga on ju teatud kellaaegadel keelatud.
 
Mina olen üks nendest, kes liigitub ülalkirjeldatud kaalukategooria põhjal lehmaks. Mulle meeldib ilus olla. Mulle meeldib, kui mul istuvad riided hästi seljas ja teksadesse pugedes ei oleks mul vastikut päästerõngast ümber. Aga ma olen nõrga iseloomuga. Kui telekast tuleb head toitu reklaamiv klipp, siis ikka hakkavad süljenäärmed tööle ja paratamatult hakkan ma mõttes läbi võtma oma külmkapisisu, et kas seal on piisavalt materjali, et seda kõike järgi proovida. Heal juhul ei ole, halval juhul aga…
 
Suviti on võitlus reklaamidega lihtsam – siis on alati alternatiiv tossud jalga torgata ja jooksma minna. Mina seda praegu teengi. See võib tunduda küll sõna otseses mõttes probleemi eest ära jooksmisega, aga mulle see sobib. Sest peale pooletunnist sörgi-ringi ei ole midagi paremat, kui klaas sidruniga mullivett.
 
Kuigi selline väike spordi-etteaste võis põletada mu kehas ainult tühise osa päeval tarbitud kaloritest, saan ma ometi dušši alt tulles mõnusa surinaga kogu kehas diivanile televiisori ette viskuda ja tunnistada endale, et elu on ilus. Loomulikult. Ka ilma selle ihaldatud küpsiseta. Sest olete te mõnikord üritanud peale trenni pingutusest kuivava suuga küpsist näksida? Võeh!!!

Kolumnivõistluse “Elu on ilus, loomulikult!” 12 parima hulka jõudnud kolumn, autor Karmen V.

Ühe abielukriisi õppetunnid

Kõik algab nagu paljunähtud süžeega B-kategooria Hollywoodi filmis (me kõik teame seda tüüpsituatsiooni ja salajas loodame, et kunagi ise sellesse ei satuks) – istun oma seadusliku abikaasaga ühes meie lemmikrestoranis, ta vaatab mulle otsa ja ütleb :”Mul on suhe teise naisega ja ma kaalun uut kooselu temaga. Mis sa sellest arvad?”. Võiks arvata, et maailma kukub kokku ja ma korraldan korraliku skanaali. Tegelikkus on hoopis lihtsam, sest aju keeldub midagi sellist esialgu uskumast. Reageerin nagu lahkaksin hoopis naabrite pereprobleeme. Lihtsalt söön edasi ja küsin hunniku asjakohaseid küsimusi. Pärast jalutame nagu armunud paar käsikäes raamatu esitlusele, istume veel kohvikus ja läheme koju nagu polekski midagi juhtunud.

Reaalsus jõuab kohale järgmistel päevadel ja nö käegakatsustavate tõendite näol nagu skype’is nende omavahelisi kirju lugedes, e-maile nähes või abikaasa telefonikõnede kõneeristust vaadates. Alles siis kukub maailm kokku ning leian end tundide viisi lahinal põrandalt nutmas. Vihaenergia peab ju kuidagi valla pääsema. Ja seda tuleb nagu Jägala joast vett kevadise suurvee ajal. Ma poleks iialgi uskunud, et üldse nii palju pisaraid minu sisse mahub – nagu vihmaveetünn suvila räästa all, mis suure padukaga üle ajab. Seisan silmitsi mineviku vihaga ja tuleviku hirmudega. Võtan telefoni, helistan abikaasale ning korraldan korraliku skandaali teemal enesehaletsus.

Suure nutu lõpuks lähen vanni (oma lohutus- ja pelgupaika), võtan kaasa “Söö, armasta, palveta”, löön lahti suvalisest kohast ja loen: ”Ära kunagi luba endal kokku kukkuda, sest sellest võib saada harjumus.” Aitäh Elizabeth selle suurepärase raamatu eest! Tulen vannist välja nagu uuestisündinud, pisarad on selleks korraks läbi ning tunnen endas hoopis paremat energiat. Helistan uuesti abikaasale ja palun vabandust.

Tehes läbi kõik tavalised reageerimisviisid – nutmise, teise kohta halvasti ütlemise, mehe asjade kokkupakkimise ning lahutuspaberite lauale panemise enda allkirjastatud osaga – ärkan ühel hommikul kell 6 (kas ma juba mainisin, et magamine oli sel perioodil väga teisejärguline?) ja mind tabab täielik selgusehetk. Nimelt adun täie selgusega enda käitumist viimase 15 abieluaasta jooksul (ja mitte ainult) ning imestan siiralt, et see kriis nii kaua aega võttis. Sel hetkel lõpeb teiste ja ka enda süüdistamine ning saan aru elu poolt antud õppetunnist.

Taipan, millisest sündroomist on olnud kantud terve mu kooselu – nimelt “prints valgel hobusel” – ootamine. Hämmastav, kuidas meile lapsepõlvest peale söödetakse sisse teadmist alates muinasjuttudest kuni filmide-romaanideni, et oleme printsessid ning varsti saabub seitsme mäe ja mere tagant unelmateprints ning viib meid Paradiisi elama mingit unelmaelu. Olen kogu abielu aja nii omaette kui ka avalikult kritiseerinud abikaasat, teda võrrelnud teistega (loomulikult tema kahjuks) ja oodanud ei tea mida. Kuidas üldse keegi suutis seda mu kõrval nii kaua välja kannatada?! Ja kas ma ise siis olen see printsess? Kaugelki mitte.

Mõistan, et mul pole õigust hukka mõista oma abikaasa uut armastust ja minult ei saa keegi midagi ära võtta, mida ma ise pole otsustanud ära anda ning sinna, kuhu pole võimalik vahele tulla, ei saagi keegi tulla. On täiesti loomulik, et inimene läheb sinna, kus teda hinnatakse eelkõige iseendana. Minus kaob vihaenergia ja asemele tuleb tänulikkus – tänulikkus maailma vastu elu suure õppetunni eest ja tänulikkus nende vastu, kes seda õppetundi mulle võimaldavad.

Mõtlen, et mida ma tegelikult selles elus tahan. Saan aru kui tühised on olnud siiani kõik mu soovid ja tahtmised, pigem kantud edevusest ja “teistest parem olla”-tahtmisest kui armastusest. Tõelisest armastusest elu ja maailma vastu. Saan aru, et ainus, mis loeb on armastus ja see on meie kõigi tegelik vajadus ning püüdlus. Rändame läbi elu otsides armastust läbi kõige välise (ka läbi oma partneri) kui tegelikult on armastus meie enda sees ja see pole mitte tunne, vaid otsus ja tegu.

Kuidas siis lõppes minu abielu kriis? Võin öelda, et otsustasime abikaasaga kokku jääda ning pakkuda üksteisele tuge ja armastust. Oleme saanud aru oma eksimustest, proovime neid parandada, ja otsustanud ühiselt edasi minna. Mõistsime, et meid seob rohkem kui ainult klammerdumine ning harjumus koos olla. Hetkel kujundame koos visiooni ühisest tulevikust.

Mida õppisin selle kriisiga? Kõike, millest räägivad erinevad elufilosoofiad ja kasvõi eesti vanasõnad. Ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehakse; elus on kõige olulisem armastus; kõik, mida teed, teed eelkõige iseendale; abielu on täiskohaga töö; üksinda elada on ebameeldiv (kunagi arvasin nimelt teisiti), koosolemiseks ja teineteisele ilusate sõnade ütlemiseks tuleb aega võtta jne. Mõistsin, et kui lahku minna, ka siis teha seda teineteist mõistes ja armastades ning iga kriis on elus väga vajalik arenguks.

“Lisaboonus” on kadunud 5 lisakilo, kuid antud “dieeti” ma kellegile ei soovitaks. Õppigem hoopis üksteist armastama ja hindama just sellistena nagu me oleme – see on tegelikult väga keeruline, sest meil kõigil on mingid ootused ja eelarvamused maailma ning oma partneri kohta. Maailm muutub tõesti ainult siis paremaks kui me ise muutume paremaks ja kahekesi koos on muutuda toredam kui üksi.

Elu on ilus, loomulikult!

Kolumnivõistluse “Elu on ilus, loomulikult!” 12 parima hulka jõudnud kolumn, autor Maret.

Elu on ilus, loomulikult!

Millal naised õpivad oma sisetunnet usaldama? Enne töötuks jäämist ma ju teadsin, et see tuleb. Miks ma midagi ette ei võtnud?

Lihtne oleks olnud kõike ennetada ja olla sammu võrra ees, oleks pidanud ainult oma sisetunnet usaldama, kasvõi CV mõnda portaali üles riputama, aga ma ei teinud seda. Jäingi töötuks ja tuleb tunnistada, et alguses meeldis see mulle väga.

Kui seni olin vaid mõlgutanud mõtteid koduseks jäämisest, sest ma olin nii väsinud oma tööst, siis ühtäkki olnudki enam valikut, sest minu eest tehti otsus ära. Esimesed kaks nädalat magasin unevõlga tasa ja olin rõõmus, et ei pidanud äratuskella peale ärkama. Oli kevad ja ilmataat toetas mind, olles lahke ning pakkudes päiksepaistet koos sooja õhutemperatuuriga. Sall tuules lehvimas, sõitsin hommikuti oma lemmik sadamasse päikesekiiri püüdma ja lugema kõiki neid raamatuid, mille lugemiseks tööinimesena aega ei olnud.

Sõbrad, kes püüdsid viisakusest kaastundlikud olla ei saanu aru, et kas ma elan kaotusevalu sissepoole või siis … mis minuga on? Mul oli üle hulga aja nii hea olla, et seda ei saanud kirjeldada, veel vähem selgitada inimestele, kes pole samalaadset kogemust läbi elanud.

Osa minu päevast hõlmasid jalutuskäigud – avastasin, et kui lahkuda 10 minutit ennem viite kodust, et jõuda täpselt 17 südalinna, siis parimaks meelelahutuseks töötule on tülpinud nägudega, kontorist väljuvad inimesed. Ma ei kadestanud neid. Suhteliselt õel, aga abiks ikka, et end selles olukorras hästi tunda. Olin üle mitme aasta suviselt päevitunud ja rahulolev.

Esimene kuu, töötuna, möödus välkkiirelt ja muretult – olin uue elurütmiga harjunud, nautisin seda 100%. Ometi, teadsin et see ei saa ju kaua nii kesta.

Varsti hakkasidki näpud lauapeal “trummi lööma” ja isu tööd teha tuli tagasi. Algasid meeletud tööotsingud, mida saatsid erinevad emotsioonid: rõõm, kurbus, positiivsus, masendus, hootine nukrameelsus ja krokodillipisarad. Käisin vestlustel ja avaldasin intervjueerijatele muljet, aga keegi ei vajanud mind.

Igakuised külaskäigud töötukassasse tekitasid stressi. Riigiametnike taktitunne ja oskus olla abiks on ilmselgelt üle makstud, sest abistamise asemel meeldis neile näha õnnetuid inimesi. Veel hullem, neile meeldis negatiivsust süvendada.

Sealsed konsultandid suhtusid töötutesse kui rumalatesse, mitte eriti võimekatesse inimestesse, kes ise on oma olukorras süüdi. Bravuurikam proua konsultant kurjustas valjuhäälselt, kui uurisin ümberõppe või koolituse võimalusi, millest olin internetist lugenud. “Mis te tahate midagi niisama, heast peast, õppida?! Te ju käite juba koolis! Mida teil veel vaja on?” Tõepoolest, olin ühe kõrgkooli nimekirjas ja parasjagu akadeemilisel puhkusel ning sain teada, et sellisel juhul töötukassa koolitusi ei võimalda.

Kogu edasine periood kujunes suuremahuliseks identideedikriisiks, mida omaltpoolt toetasid hüvitise maksmise lõppemine ja rahanappus, minu kõikuvate emotsioonide tõttu kannatust kaotav elukaaslane ning muretsev perekond, kes toetuse asemel pigem tekkinud olukorda survestas. Tundsin, kuidas iga päevaga tõmbun rohkem endasse, põledes sisemiselt heleda leegiga ja see tegi nii kõvasti haiget. Jätsin kõrvale, lausa unustasin oma meeldiva sisetunde ning oskuse näha positiivust ja allusin ühiskonna poolt kehtestatud normidele.

Olin töötu, enda arvates ebaõnnestunud, ei teadnud mida teha tahan, kuhu kuulun ja kes ma olen. Õnneks meie kannatustel on piirid ja nii taipasingi ühel hilissügisel õhtul, et pean ellu ärkama.

Sain kriisi vältel aru, et igatsesin vaid teatud positsiooni ja (edukaks olemiseks vajalikku) rutiini. Masendus tekkis, kuna seinised elustandardid tuli kõrvale heita – ma ei käinud sõpradega ühistel üritustel, ühel hetkel ma ei saanud enam lubada pikki lõunaid kohvikutes, mul ei olnud võimalik osta uusi riideid, pidin toidupoe, kus olin harjunud käima, välja vahetama kuna uus oli soodsam (jälgisin lõpuks ometi, kui palju miski maksab). Olin ennast ise õnnetuks mõelnud ja elanud. Nägin vaid halba, millele halasin valjuhäälselt kaasa.

Minust koorus välja palju inimlikum naine, kes ei nutnud enam patja, kui ta ei saanud midagi mida ta väga tahtis. Harjusin tasapisi uut moodi mõtlema ja mul ei olnud oma olukorra pärast häbi, ma ei olnud õnnetu. Ülbest enesekindlusest oli saanud eneskindlus, selle kõige paremas tähenduses. Ma vaatasin elule silma, mu väärtushinnangud loksusid paika. Märkasin oma perekonda ja elukaaslast, kes kannatasid aupaklikult välja kogu mu ebastabiilsuse. Heastasin karmavõlga ning toetasin omakasupüüdmatult sõpru, kes aja jooksul olid ka töö kaotanud ning tänasin lähedasi toetuse eest. Tajusin reaalseid emotsioone, inimesi, märkasin nende sisukust ja heatahtlikkust. Leidsin enda üles, kasvasin paremaks – kuulen ja näen nüüd selgemalt, hingan sügavamalt sisse, päris elu.


Tänaseks olen leidnud endale töökoha, millel töötades ma ei ole õnnelik. Näen oma kolleegides iseennast 10 kuud tagasi ja see ahistab mind. Olen uue lävepaku ees, pean välja selgitama, milline on parim lahendus, mulle, tulevikuks. Oluline on, et ma tahan muutust oma ellu, tahan ise olla see muutus. Sain aru, et oma sisetunnet eirates, töötuks jäädes, tegin endale kingituse, seega on sisetunde usaldamisel piir – vahel tuleb lasta asjadel minna. Teadkem siis, et olen väga lähedal, et uuest lävepakust üle astuda. Soovige mulle edu.

Kolumnivõistluse “Elu on ilus, loomulikult!” 12 parima hulka valitud kolumn, autor Sandra Jõgeva.

Minu päris „Seks ja linn“

Ma hakkasin “päriselt” kirjutama tänu “Seksile ja linnale”. “Päriselt” – selle all mõtlen ilukirjanduslikke novelle, mis lisandusid mu seni artiklitest ja esseedest koosnenud kirjutistele viis aastat tagasi.

“Seks ja linn” on antud juhul raamat ja mitte telesari – see Candance Buhnelli teos sattus mulle sõbranna juures näppu ning andis koos samal ajal loetud Kristi Luige jutukoguga “Veidrike printsess” ilukirjandusega alustamiseks vajaliku impulsi. Sergei Dovlatov, Hanif Kureishi, Victor Hugo, Tõnu Õnnepalu ning Mari Saat võivad küll olla suurepärased ja säravad kirjanikud ning igaüks neist on mulle kunagi sügavat muljet avaldanud, aga ühte asja nende teosed ei tee. Ei tekita enesestmõistetavana tajutavat tunnet, et kirjutamine – see on tegelikult imelihtne.

Tarvitseb vaid oma elu draamad ning pöördepunktid, läbielamised ja sind muutnud kogemused kirja panna, justkui räägiksid neist oma parimale sõbrannale. Vähe sellest – ma panin need oma elu lood tihti kirja isegi samade sõnadega, millega neid oma sõbrannadele – ja mitu korda — rääkinud olin. Vihje selleks meetodiks andsid mulle justnimelt need populaarsed ning natuke “kergekaalulised” naisautorid – Candance Buhnell ja Kristi Luik. Ja ma olen neile selle eest ütlemata tänulik.

Samas on kõike eelpooltoodut arvestades vastuoluline, et ma seni ei ole kirjutanud kõige “Seksi ja linnalikumast” tegelasest, kes on kunagi oma tikk-kontstel läbi minu elu jalutanud. Nimetagem teda siinkohal Grace`iks.Ta elab New Yorgis – kus siis mujal ning ta on galerist, kellega olen korduvalt koostööd teinud. Teinud tema galeriis mitu näitust, elanud neljal korral ning kokku kuude viisi tema korteris, temaga koos pidutsenud ning korra isegi roadtrip`i New Yorgist Miamisse ja tagasi ette võtnud. Võin teile kinnitada, et “Seksi ja linna” naised eksisteerivad tõepoolest ka väljaspool teleekraani.

Grace on varastes neljakümnendates, blond ja temperamentne. Kahtlemata intelligentne ja enamaltjaolt suurepärane seltskond. Kohati vägagi tujukas – aga seda võib endale ka lubada inimene, kelle suguvõsa on olnud märkimisväärselt rikas juba aastasadu. Perekonnalegendi kohaselt olid nad nende hulgas, kes saabusid Uude Maailma esimese asunike laevaga “Mayflower”. Grace on küll kurtnud, et on sattunud pidudele, kus veel vanemate ja auväärsemate suguvõsade esindajad on talle sisistanud: “Teie ei olnud “Mayfloweril”! MEIE olime!”.

Grace`il on luksuslik korter Williamsburgis, trendikas linnaosas, mida paar aastat tagasi reklaamiti lausega “Manhattan on nii viis minutit tagasi!”, vihjamaks ajale, mis kulub sealt metrooga ühe peatuse Williamsburgi sõitmisele. Tal on kaks galeriid ning kaks chihuahuat — mõlemad koerad “adopteeritud”, nagu sealmaal varjupaigast võtmise kohta öeldakse. Tänu peaaegu kõigi lemmikloomade steriliseerimisele on Ameerikas neid ka varjupaikades niivõrd vähe, et endale karvase sõbra otsija peab vajadusel sõitma mitme osariigi kaugusele ning kindlasti esitama vähemalt kaks kirjalikku soovitust. Kahtlen, kas need soovitused reaalselt palju tähendavad, sest niivõrd mitu korda olen ma näinud, kuidas reedeõhtuti Grace`i majanaabrid oma samasuguseid nähvitsaid “jalutamas” käivad.

Kokteiliklaas ühes ning koerarihm teises käes tervitavad nad uksehoidjat ning kaovad siis umbes-täpselt minutiks õue. Grace`i koertest üks ei käi kunagi jalutamas, on aga seevastu avastanud suure afgaani vaiba võlud tualettruumina… Peaaegu nagu valge karvane muru, kas pole.

Kui oled sündinud priviligeeritud seisusesse, ei pea sa oma kohustusi väga tõsiselt võtma, olgu siis tegemist koera eest hoolitsemisega või hoopis suuremate projektidega. Õigupoolest ongi kõik kohustused sellisel juhul su vabatahtlik koorem, millest on üldiselt võimalik ka igal hetkel loobuda.

Ma olen kordi Grace`i käest kuulnud, et see galeriipidamine on ikka liiga väsitav töö ning et tegelikult tahaks ta lihtsalt elu nautida. Sõita jalgrattaga, kokata, aiandusega tegeleda, joogas käia, igal hommikul spetsiaalselt naistele mõeldud sõjaväelisse treeninglaagrisse sõita ning alustada lõpuks ometi detox`i ja tervislike eluviisidega. Saada laps või minna maale elada või alustada hoopis kinnisvaraäriga… Kõik loetletud tuhinad on kestnud parimal juhul paar kuud ning halvimal juhul pool päeva. Olen näinud apteegist ostetud kalleid organismipuhastavaid vetikapulbreid (igaks juhuks varutud seitset eri sorti) ning kuulnud lubadusi kogu senine elu kuradile saata.

Tegelikult sobib galerii perenaise roll Grace`ile ülimalt hästi. Ta ei jõua võibolla ise avamiseks kohale ning on mõnikord mitu olulist asja ära unustanud, aga ta saabub kindlasti ilusas uues kleidis, kõrgetel kontstel ja säravas meeleolus ning jaksab kõigi nende inimestega enda ümber tõepoolest varaste hommikutundideni suhelda ja pidutseda. Tema galeriide avamised ja muud üritused on äärmiselt populaarsed. Lisaks on Grace`il hiinlannast assistent ning kahekesi – üks blond, pikk ja sihvakas ning teine väike, vilgas ja idamaine, moodustavad nad juba visuaalselt võluva duo.

Ja mis puudutab mind, siis on hetki, kui ma igatsen Grace`i ning teda ümbritseva maailma järele. Olles koduses ja tihti rõskes Tallinnas, seotud siinsete kohustustega, tundub peaaegu uskumatu, et teisel pool maailma on kusagil olemas New York. Linn, millesse on kiindunud nii paljud enne mind ja kindlasti saavad kiinduma miljonid ka tulevikus. Ja selle linna tänavatel jalutavad naised, kes pole mitte sellepärast täpselt nagu “Seksist ja linnast”, et nad oleksid liiga palju seda seriaali vaadanud. Ei, pigem on nendesugused olevused kunagi “Seksi ja linna” loojatele inspiratsiooni andnud. Ja mul on olnud au ühte sellist naist isiklikult tunda. Koos tema mõlema chihuahuaga.

Kolumnivõistluse “Elu on ilus, loomulikult!” 12 parema hulka jõudnud kolumn, autor Ragne Jõerand.

Nekroloog iseendale 40selt?

Ma saan sel kuul (august 2010) 40seks. Ühiskonnal on tavaks paika panna kriteeriumid, mida sa pead olema saavutanud ja kelleks saanud, enne kui teatud verstaposti ületad.

Ühiskondlike uskumuste järgi on 40seks saades elu parimad ajad elatud.

40-ndateks pead sa ühiskonda sobitumiseks kindlasti omama head haridust, stabiilset karjääri, isiklikku elamist, autot, suvilat, suurepärast meest, kindlasti kahte-kolme last.

Mul on kõik see olnud ja ma olen sellest paljutki oma elus ka kaotanud. Ma olen sobitunud ühiskonda ja siis sellest jälle välja astunud – läinud taas otsima oma teed, teiste hukkamõistust hoolimata.

Lihtne on olla võitja, palju raskem leppida kaotustega. Need 40 elatud aastat on mulle õpetanud, et sinu õnn ei seisne mitte oskuses elada headel aegadel, vaid oskuses ellu jääda ja osata elust rõõmu tunda ka halbadel aegadel.

Selleks, et suuta nautida halbu aegu, on vaja tugevust, sinu enda sisemist tugevust. Kust see küll võtta, kui maailma kokku variseb. Kui kõik need, kellele oled senini lootnud ja kellelt abi saanud sinust kui katkuhaigest eemale hoiavad, otsekui oleks ebaõnn nakkav?

See tugevus on peidus sinu enda sees, kui oled talletanud selle endasse õigel ajal pisikeste rõõmukildude näol hoolimata ühiskonna arvamusest. Tehes seda mida sinu hing ihaldab, olemata seejuures egoist, aga ka mitte ohver, kes end täielikult perele ja tööle pühendab.

Need on vahvad lahedad bailatiino- ja zumbatunnid, kus sa oma kurvikat figuuri ja lastekandmisest mitte enam nii prinki keha ja rindu kuumade rütmide taktis õõtsutad kõrvuti 18aastaste modellihakatistega ja sellest uut elamise jõudu saad. Need on metsikud seljakotireisid mööda maailma, mida sa hoolimata oma noorest keskeast nagu 18-aastane tudeng ette võtad. Need sessid ja eksamid, mida sa ülikoolipingis kõrvu endast 20 aastat noorematega teed. Ning need meeletud väikesed armuromaanid, mis sinu teele sattuvad – mis on nii kuumad ja palju, palju tõesemad oma eheduses kui kõik need varasemad plaanitud suhted, mis pidid kindlasti lõppema stabiilsusega.

Olles kord juba armastuses kõrvetada saanud tead, et igavene truudusevanne on mõttetu . Kõlab pettunult, küüniliselt? Oh ei – pigem on see arusaamine, et armastus on vaba ja just selline jääb püsima ka siis, kui sinu armastuse objekt tahab minna pärast koosveedetud aega taas üksi edasi. Ole õnnelik, kui sinu armastatu on õnnelik. Kuid ära too armastusele ohvriks iseennast. Oska anda ja armastada, oska tagasi hoida ja oska õigel ajal lahti lasta – oska nautida HETKE.

Ma ei taha kahetseda elamata elu – seetõttu eelistan ma kõik järgi proovida – nii hea kui halva. Kas sa oled peast segane või, küsiti – kui otsustasin hindule mehele minna ja mõneks ajaks Indiasse hindi naise elu elama kolida ja sellest raamatu „Minu India“ kirjutada. Nalja teed või, imestati – kui ütlesin, et too pisike beebi seal titekärus on minu lapselaps – sina ja vanaema?! Mis sa raiskad raha mõttetult, pahandati – kui ma teise maailmanurka delfiinidega ujuma sõitsin. Sa pole enam plikake, et miniseelikuga ringi käia ja koos noortega popp-kontserdil esireas näppu visata – kas sa ei saa aru, et mida vanem eit, seda roosam kleit – sa oled naeruväärne! So what?!

Vähemalt ma elan, vähemalt on mul midagi meenutada, kui ma ükskord vanadekodus kiiktoolis peaksin konutama! 40-selt endale nekroloogi kirjutada oleks häbematult vara, kui kõik on alles ees. Vahest tuleb mulle aru pähe, kui saan poolsaja-aastaseks vanaks. See peaks juba soliidne iga olema. Tegelikult ma loodan sisimas, et seda kainet, kaalutlevat ja minu jaoks tagurlikku mõtteviisi, „mis nüüd mina, minu elu on ju elatud“ mu meeltesse ei tulegi ja pigem teen oma 50nda sünnipäeva tähistamiseks teoks ühe järgmise meeletuse, mis mul juba peas mõlgub ja millest suurejoonelisemat poolesaja tähistamise viis polegi. Jätan selle targu välja ütlemata, kartes ära sõnada. Ah jah, enne peaks veel autojuhiload ära tegema, kõigil 18stel on see ju olemas – ega minagi kehvem saa olla !
Et teised sind armastaksid, õpi armastama kõigepealt iseennast. Seega palju õnne mulle sünnipäevaks, mis muide on 29. augustil nagu minu suurel lemmikul Michael Jacksonil. 1997 aastal jäi mul tema kontsert Tallinnas nägemata, sest tahtes olla kuulekas noor abielunaine jätsin mehe nõudmisel sinna minemata. Kahe piletit ostmiseks noorel perel raha nappis. 12 aastat hiljem, suvel 2009 ostis minu nüüdseks eks mees mulle Londonisse pileti Michael Jackson kontserdile, et oma nooruse omamisinstinktist ja armukadedusest tingitud viga heastada.

Kahjuks jäi ta hiljaks, sest Michael Jackson suri – ja sellest kontserdist sai siiani minu elu esimene unistus, mis ei saa enam mitte iialgi täide minna! See kogemus kinnistas minus veelgi teadmist, et elada tuleb nüüd ja praegu, sest homset ei pruugi enam tulla. Sul on ainult TÄNANE PÄEV ja sinu võimuses on elada see ilusaks!

PS! Väike tarkusetera vanaemade varasalvest ka: Ärge unustage kogu oma meeletu elu elamise juures maanduda ikka ja alati käppadele ja tõusta pärast langust tuhast nagu fööniks, siis on elu alati ilus !

Kolumnivõistluse “Elu on ilus, loomulikult!” 12 parema hulka jõudnud kolumn, autor Aet Jaago.

Terve elu on kriis. Võib – olla.

Hiljutised ”pikantsed” sündmused (veinine ja ülemeelik sünnipäevakülaline – ema; ootamatu rendez – vous ühe vana sõbraga ning radikuliit), mis leidsid aset 28 eluaasta viimasel nädalal, vallandasid järgneva, veidikene nartsissistliku, veidikene masohhistliku mõttekäigu: me kõik kasvame targemaks-küpsemaks, mis on hea. Kuid samas kaotame oma välimusest nooruslikkuse ja värskuse.

Seega, millal on me elus punkt, kus parim võimalik välimus, hea tervis ning (elu)tarkus moodustavad ideaalse koosluse? Millal on sisu ja välimus võrdselt head? Kas ma olen lootusetult hiljaks jäänud või on “parimad aastad” alles ees?

Küsisin seda oma elukaaslaselt. Ta joonistas mulle graafiku (väga ratsionaalne ja turvaline lähenemine oma naise hingeprobleemidele).

Seega, kui sa oled 20ndates, lõpetanud ülikooli, asumas oma esimesele hästi- tasuvale töökohale ja kaaslane, kellega koos elad, on lihtsalt ideaalne ning sul on tunne, et enam paremaks minna ei saa – sul on see kõik olemas, siis suure tõenäosusega see ka nii on. Sul ongi ´see´ kõik olemas.

Ning sellepärast ongi sedavõrd raske jätta 20ndaid selja taha. Võib-olla peaks keegi meid hoiatama. Näiteks inimesed, kes on 30ndates eluaastates. Ees on ootamas kriis! Kriis, kus me kõik vajaksime lisaks personaalsele treenerile ka “personaalset jeesust”.

Üks tark ja minust vanem mees on öelnud, et ei ole olemas murdeeakriisi või keskeakriisi. Terve elu on kriis. Võib – olla.

Aga võib – olla on iga eluetapi kriis ettevalmistus järgnevaks emotsionaalseks kollapsiks. Kas me suudaksime tulla toime keskeakriisiga, kui sellele ei oleks eelnenud murdeea – ja 30ndate aastate kriisi?

Kui me aga oleme parasjagu isiklikus kriisikoldes, siis kust või kellelt leida abi? Kindlasti on üheks võimaluseks pöörduda professionaali ehk psühholoogi poole. Kindel ja kiire “paranemine” võimalikult väheste kõrvalmõjudega. Kui see tundub liiga äärmuslik, siis võib leida hulgaliselt eneseabiõpikuid raamatupoodidest, supermarketitest, internetikaubamajadest. Raamatupoodides on lausa eraldi sektsioon vastava ala kirjandust. Pehmes köites raamatud lubavad meid muuta tugevaks ja õnnelikuks. Kas me tõesti vajame sellisel kujul ja sellises koguses abi?

Hoolimata lugematust hulgast eneseabiõpikutest, mis on kirjutatud selleks, et meid kriisiks ette valmistada või sealt välja aidata, arvan ma, et iga inimese kriisilävi on niivõrd erinev, et universaalset abi ei ole olemas. Nii nagu ei ole olemas universaalset õnnevalemit. Kui üdiselt võib õnneotsijad jagada kaheks: esimesed seostavad õnne konkreetse kohaga ja teised konkreetse hingeseisundiga, siis sealt edasi lähevad otsimised ja leidmised individuaalseks. Milline õnn, kui poleks tarvis kogu aeg mõelda õnne peale.

Aga kriis ei ole halb õnn või halb elu. See on midagi, mida me kõik läbi elame – mehed ja naised; rahulolevad ja rahulolematud; edukad ja edutud; noored ja vanad…

Kriis on sisemine kasvamine. Seega saame kõige rohkem õppida iseendalt. Kõrvalseisjate kannatustest saadud teadmised annavad meile sarnases olukorras olles vaid esmaabi, sealt edasi peame ise hakkama saama.

Suurepäraselt on üleminekuaastatel oma eluga hakkama saanud mõned mu sõbrad, sugulased, tuttavad. Mees, kes rajas teed läbi elu tugevama õigusega, keevitab nüüd “metallprügist” skulptuure ja on leidnud kauaotsitud rahu (vahest maadleb oma endiste trennikaaslastega). Mees, kes arvas ilu peituvat aktifotodes, pildistab nüüd lilli. Naine, kes jõudis pensioniikka, otsustas, et võtab iga aasta ette reisi tundmatusse riiki. Mees, kes oli alkohoolik, loobus oma neljakümnendal sünnipäeval igasugusest alkoholist ning hakkas regulaarselt trenni tegema. Naine, kes kaitses riiki, kaitseb nüüd loodust…

Kindlasti teame me kõik kedagi, kes tegi seda midagi, olles selles teatud vanuses. Võib – olla on see kokkusattumus, et kolmekümnendates, neljakümnendates, viiekümnendates või kuuekümnendates aastates inimesed viivad läbi põhjalikke ja suuri
muutusi oma elus. Aga võib – olla on see suurepärane kriisiga hakkama saamine. Väärtuste ümber hindamine. Paremaks muutumine. Elule silma vaatamine…

Maikuu lõpus lükkasid Anne & Stiil ning Solaris käima kolumnivõistluse, millest olid oodatud osa võtma kõik vaimukad sahtlissekirjutajad. Teemal „Elu on ilus, loomulikult!“ tuli kirjatükke kokku ootamatult uhke kogus: 129 tükki!

Kuna väga häid lugusid oli rohkem kui žürii (laulja Hannaliisa Uusma, ajakirjanik Manona Paris, Anne & Stiili peatoimetaja Merle Liivak ning Solarise keskuse juhi Peeter Rebase asemel Solarise turundusjuht Georgi Viies) oodata oskas, valiti välja esialgu lubatud 10 asemel 12 parimat lugu. Kõiki nende autoreid premeerime Anne & Stiili aastatellimustega ja võitja lennutame koos kaaslasega Costa del Soli (reisi paneb välja Horizon Travel).

Kõik laekunud kolumnid antakse ka üle Eesti Rahva Muuseumile, praegustele ja tulevastele põlvedele tutvumiseks. Kindlasti annavad kirjutised hea ülevaate sellest, kuidas meie põlvkonna naised mõtlevad ja tunnevad, mida tähtsaks peavad, millest unistavad, kuhu pürgivad. Pärjatud võidukolumn pluss neli tosina parima hulka pääsenud kirjatööd avaldatakse augusti Anne & Stiilis. Ülejäänud parimaid palu saate juba tänasest-homsest lugeda Anne & Stiili blogist ning Solarise veebisaidilt www.solaris.ee.

Aga nüüd võitjate juurde!
Kolumnivõistluse peaauhind – reis kahele Costa del Soli – läheb Anu Villmannile kolumni eest „Lõpetage kehaterror!“. Palju õnne Anule! Originaalse sõnumiga meisterlikult kirjutatud kolumni saab, nagu öeldud, peagi lugeda Anne & Stiili augustinumbrist.

12 parima hulka kuuluvad ka:
Aet Jaago
Gültšara Tarmas
Karmen V.
Esther P.
Liina Vee
Maret Mitt
Maret Mõis
Monika Murumaa
Ragne Jõerand
Sandra Jõgeva
Sirli Vahtre

Palju õnne ja sujuvat sulge ka tulevikus! Võib juhtuda, et Anne & Stiili toimetus võtab teiega võimaliku kaastöö osas ühendust.

Tuhat tänu kõigile, kes kolumnivõistlusest osa võtsid! Need, kes parima tosina sekka ei jõudnud, ärgu heitku meelt, vaid arendagu oma kirjutamisoskust rahulikult edasi. Miks mitte blogivormis?! Sest uusi häid kirjutajaid on alati tarvis ja lugudevõistlusi korraldame kindlasti tulevikuski. Teravate ja inspireerivate elamuste jätku, et oleks, millest kirjutada! Kaunist suve jätku!

Juulikuu moeseeria viib fantaasia lendu ja reaalsus kaob… Vaataja on ühtäkki Barcelona tsirkuses, kus veetlevatele naistele lisaks leidub veidraid habemikke, kõrge kaabuga mini-mehi, kummalisi kolmikuid ja nõtkelt painduvaid akrobaate. See imeline maailm on loodud fotograaf Madis Palmi ja stilist Liisi Eesmaa poolt, abiks assistent, meikar, juuksur ja modellid. Aplaus saalist on artistidele kõrvulukustav.

Siin aga kaadrid kaamera tagant, need reaalsed hetked, mis fantaasiamaailma loomisel aset leidsid. Fotode autor Tõnis Savi.

Juulikuu Anne & Stiil on homsest müügil, tellijateni jõuab (väikese tehnilise takistuse tõttu) ülehomsest. Kaanel suurepärane HU? lauljatar Hannaliisa Uusma. Ajakirjas sees tavapäraselt palju mõnusaid lugusid, mida saate ise avastada. Kindlasti tasub külastada ka meie Facebooki lehte, kus juulikuu kommenteerijate auhinnaks tuleb midagi… tõeliselt üllatavat